karju
karju (Finnisch)
Substantiv
| Singular | Plural | |
|---|---|---|
| Nominativ | karju | karjut |
| Genitiv | karjun | karjujen |
| Partitiv | karjua | karjuja |
| Akkusativ | karju karjun |
karjut |
| Inessiv | karjussa | karjuissa |
| Elativ | karjusta | karjuista |
| Illativ | karjuun | karjuihin |
| Adessiv | karjulla | karjuilla |
| Ablativ | karjulta | karjuilta |
| Allativ | karjulle | karjuille |
| Essiv | karjuna | karjuina |
| Translativ | karjuksi | karjuiksi |
| Abessiv | karjutta | karjuitta |
| Instruktiv | — | karjuin |
| Komitativ | — | karjuine- + Possessivsuffix |
Worttrennung:
- kar·ju
Aussprache:
- IPA: [ˈkɑrju]
- Hörbeispiele: —
Bedeutungen:
- [1] Eber
Oberbegriffe:
- [1] sika
Beispiele:
- [1]
Übersetzungen
Referenzen und weiterführende Informationen: